Pisikese Hugo sünd

Pisikese Hugo sünd

Pisikese Hugo sünd

 

Märts, 2018
Meie tutvus Elianaga algas ühel novembrikuu päeval, kui tema kohta lugesin ja peale seda temaga kohe ühendust võtsin. Juba ainuüksi pilte vaadates oli mul tunne, et tegemist on väga sooja ja armsa inimesega, kellest minul, kui tulevasel üksikemal oleks oma teekonnal armsa pisipojani väga palju abi.  Leppisime kokku kohtumise ühes pisikeses kohvikus. Peale meie esimest kohtumist olin tohutult õnnelik ja tänulik, et elu mind nii toreda naisega kokku viis – tunne oli väga õige ja see oligi see kõige tähtsam asi minu jaoks sünnitoetaja valimisel. Kohtusime edaspidi umbes iga kahe nädala tagant kuni veebruari lõpuni välja. Eliana oli mulle väga suureks abiks. Tegemist oli minu esimese rasedusega ning kuigi ma olin enda arvates üpris palju raseduse kohta uurinud ja lugenud siis oli nii mõnigi asi, mille kohta Eliana minu silmaringi laiendas. Eliana pani mind mõtlema suuremalt, ta süstis minusse alati positiivsust isegi neil hetkedel kui ma tundsin, et ma kardan eesseisvat sünnitust või seda, et äkki ma ei saa hakkama. Teadsin, et kui tuleb see päev, millal mu sünnitus algab, ei pea ma kartma, kuna ma lähen kohale julgelt koos temaga, mulle on sünnitusel toeks suurepärane inimene ja kui see kõik tehtud on siis kohtun lõpuks oma armsa pojaga.

 

Ööl, kui minu tegelikust tähtajast oli möödas juba viis päeva ei tulnud mul und kuni kella 2ni öösel. Lõpuks hakkasin magama jääma, kui tundsin mingit valu krampi kõhus. Lootsin, et äkki see ongi lõpuks õige valu, ning vaatasin igaks juhuks kella. Järgmised valud hakkasidki käima täpselt 10 minutiliste vahedega. Helistasin kella 3 paiku Elianale, et nüüd ongi lõpuks minek. Eliana soovitas mul kindluse pärast dushi alla minna, et välistada libavalud. Peale dushi oli selge, et asi on päris ning valude vahe oli vähenenud poole võrra. Eliana hakkas kodust minu poole sõitma, pakkisin veel viimased asjad kohvrisse ning selleks hetkeks kui ta kohale jõudis olid minu tuhud juba kõigest mõne minutiliste vahedega. Kell oli umbes 4.30. Autos olid juba valud sellised, mis panid mind silmi sulgema ja käsi rusikasse suruma. Sõitsime kiiresti Pelgulinna haigla poole, kuhu jõudsime veidi enne viite. Sinna jõudes mõõdeti mu avatuseks 2cm. Alguses pakuti mulle, et äkki soovin koju tagasi minna kuid õnneks jäin endale kindlaks, et soovin kindlasti haiglasse jääda.

 

Mul on varasemalt suguvõsas olnud kiired sünnitused ja ei tahtnud riskida sellega, et beebi kodus või autos sünnib. Meid lubati Elianaga koos sünnitustuppa, kus hakkasime siis koos mulle parimaid asendeid leidma ja hingasime koos valusid üle. Eliana oli imeline abi, ta soovitas mulle erinevaid asendeid, hoidis mu kätt ja kannatas ära minu tugevad käe pigistused valude ajal, ta hingas koos minuga, häälitses koos minuga ning julgustas mind kui ma tundsin, et ma enam ei jaksa. Kui olime juba mõnda aega sünnitustoas olnud soovitas Eliana mul proovida vanni minekut. Olin alguses kahtlev kuid tagantjärgi ei suuda teda piisavalt selle soovituse eest ära tänada. Vann kiirendas protsessi veelgi ning peagi oligi mul täisavatus ja algasid pressid, mis kestsid kokku umbes tunni. Sünnitus oli kiire, väga intensiivne ja isegi tuhud käisid nii, et kaks tükki korraga üksteise otsa ja siis lühike paus vahel. Mäletan, et lõpus ütlesin mitmeid kordi, et ma enam vist ei jaksa ja ka magamata öö ning tohutu uni ja väsimus tegid oma töö. Ilma Eliana julgustamiseta poleks ma seda kõike nii tublisti ära teinud,  temast oli tohutu suur abi mulle. Lõpuks, kell 8.47 sündiski vannis minu pisike ime. Tagantjärgi mõeldes oli see imeline kogemus ja sünnitus läks täpselt nii nagu pidi minema – kõik oli ideaalne ja kingituseks sain omale terve ja tohutult armsa beebi.

 

Peale sünnitust jäi Eliana mulle veel mitmeks tunniks haiglasse appi ja seltsiks. Ta aitas mul ka esimest korda last rinnale saada, mis oleks mul üksi paras katsumus olnud.  Ta vastas kõikidele mu küsimustele ning ma tundsin ennast nii hästi, kindlalt ja õnnelikult.

Peale beebi sündi olen ma Elianalt tohtult palju abi ja tuge saanud. Ta on mind alati ära kuulanud, mulle nõu andnud ning olnud inimene, kellele kurta suuri muresid. Kuna meie algus lapsega läks üpris keeruliselt, meil oli raskusi söömise ja unega, siis ilma Elianata oleksin ma arvatavasti väga palju pisaraid valanud ja tundnud, et olen lootusetus olukorras. Nüüd, pea poolteist kuud hiljem, on meil lapsega need mured  lahenduse leidnud ja elu liigub vaikselt paremuse poole. Olen tohutult õnnelik emme, mul on rõõmus laps ning usun, et suur roll sellel on just Elianal, kes mind alati on julgustanud ja pannud mind uskuma, et ma saan hakkama. Kui ema on õnnelik, siis on ka laps. Ma olen talle üle kõige tänulik iga sõna ja teo eest ning kui mul peaks tulevikus olema õnn veel rase olla siis sooviksin teda veelkord enda kaaslaseks sellel imelisel teekonnal. Aitäh!