Pisikese A. sünd

Kui ma last ootama jäin, siis tahtsin (nagu ikka kõik esmasünnitajad), et kõik oleks täiuslik. Lugesin raamatuid, blogisid, uurisin perekooli loenguid jne – tahtsin kõigest kõike teada. Mingi hetk puutusin kokku hüpnosünnitusega ja läksin kuulama tutvustavat loengut Pelgulinna sünnitusmajas. Hüpnosünnituse loengul tutvustati ka doulade tegevust ning kuigi enne seda loengut ning ka selle ajal arvasin, et mind see teema ei puuduta, siis hiljem aina enam hakkas mind kummitama mõte, et äkki on mul just doulat sünnitusele vaja.

Välja hakkas kooruma minu kõige suurem hirm – mis siis, kui minu elu kõige imelisema hetke juures on inimesed, kes on pahurad ning rikuvad selle erilise hetke oma negatiivse emotsiooniga ära. Kartsin, et ma lähen sünnitama ning võib-olla ei oska mingile küsimusele vastata ja siis personal pööritab silmi, et selline tulevane ema siis?? Leidsin, et mul on kaks varianti: kas kaasata sünnitusprotsessi tasuline ämmaemand või doula. Otsustasin doula kasuks, sest mulle meeldis, et doula osaleb kogu protsessis –  aitab nii rasedusega seonduvates küsimustes, sünnituse juures kui ka sünnitusjärgsel ajal.

Kui olin u 3 kuud rase olnud hakkasime otsima doulat. Kohtusime mitme doulaga ning tegime valiku puhtalt sisetunde põhjal. Valisime Eliana, sest tema seltskonnas tundsime end vabalt ning ta jättis kohe konkreetse ja asjaliku mulje. Raseduse ajal saime Elianaga u. kord kuus kokku ja rääkisime erinevatel teemadel – nii paarisuhtest, emaks olemisest, sünnitusest kui ka sünnitusjärgsest ajast. Mulle meeldis, et Eliana teadis tihti asju, millest mujal ei räägitud, nt sünnitaja õigustest. Lisaks pani ta meile südamele, et tema seanssidel saame me olla täiesti isekad – ollagi sellised nagu me oleme, ilma, et meid hukka mõistetaks. See kõik tekitas tunde, et võin igasuguse küsimusega tema poole pöörduda.

Sünnituse lähenedes tekitas tugeva turvatunde see, et võisin Elianaga ühendust võtta igal ajahetkel ning leppisimegi kokku, et kui midagi sünnitusele viitama peaks, siis võtan temaga ühendust. 48h enne sünnitust algasid mul öösel ebaregulaarsed tuhud ning andsin sellest ka Elianale teada. Proovisin süüa ja magada (nii nagu Eliana õpetanud oli). Pärast 24h ebaregulaarseid tuhusid hakkasid mul (jälle öösel) regulaarsed tuhud ning tuhude intensiivistudes leppisime kokku, et Eliana tuleb varahommikul meie juurde. Kodus rahustas Eliana meid maha ning lasi meil mehega lihtsalt kodus rahulikult olla. Vahepeal, kui mul tuhu tuli, siis ta masseeris ja sisendas positiivseid mõtteid, tuhude vahepeal rääkisime niisama elust-olust, proovisime ka puhata. Kella 13 paiku otsustasime minna ITK-sse kontrolli, kuid kuna avatust oli veel vähe (1cm), siis tulime koju tagasi. Et ITK-s oli suurem osa sünnitustubadest hõivatud ja ma tahtsin väga vannis sünnitada, siis helistasime Pelgulinna sünnitusmajja. Selgus, et seal on palju vabu sünnitustubasid ning pärast paari tundi kodus olemist läksime Pelgulinna poole.

Pelgulinna sünnitusmajas selgus, et avatus on ikka väike (2cm), kuid kuna ma valutasin nii ilusti (ämmaemanda sõnad), siis võeti mind sünnitustuppa. Et mina “valutasin juba nii ilusti”, siis paberimajandusega jms ma tegeleda ei jõudnud ning Eliana tegi seda minu eest. Mina olin lihtsalt sünnitusrežiimil. Mõni aeg pärast sünnitustuppa jõudmist sain aru, et mehega koos ei suuda ma nii hästi end avada. Tänu sellele, et meil oli juba varem sünnituse rollid paika pandud ja asjad selgeks räägitud ning samuti usaldus Eliana vastu, siis ei olnud elukaaslasel probleemiks koju minna ja seal oodata kuni õige aeg on. Terve sünnituse aja oli Eliana minu elukaaslasega ühenduses, et ta teaks, kuidas meil läheb ning ei muretseks. Et kogu sünnitusprotsess oli väga intensiivne, siis mina sellega tegeleda ei jõudnud.

Eliana oskas mind väga hästi sünnitusel “lugeda” ja sai aru, kui mind miski häiris ning ma võisin olla täiesti aus. Kui ämmaemandad (sünnituse jooksul oli neid kokku 4) ja naistearstid (kokku 2) sünnituse kulgu kontrollimas käisid, siis Eliana suhtles nendega, teades, mis on minu soovid. Olen ääretult tänulik ka Pelgulinna sünnitusmaja ämmaemandatele, kes minu soove arvesse võtsid ja tegelikult ei olnud ükski Pelgulinna sünnitusmaja töötaja selline nagu olid olnud mu hirmud – kogu personal oli äärmiselt sõbralik ja toetav.

Kõige raskem moment sünnitusel oli siis, kui olin 7cm avatusega olnud 4h ja mitte mingit edasiminekut selle ajaga ei olnud.  Mulle taheti anda oksütotsiini tilka, kuid kuna ma olin juba nii viimasel piiril, siis ei uskunud, et see toimib ning tahtsin epiduraali ja keisrilõiget, et see kõik juba lihtsalt läbi saaks (selleks ajaks oli sünnitus kestnud u 23 h). Õnneks ei täitnud naistearstid mu soove epiduraali ja kesiri osas ning peale oksütotsiini manustamist hakkasid koheselt pressid ning 45 min pärast oli imeline pisike konnapoeg mu süles. Selleks ajaks kutsusime ka elukaaslase sünnitustuppa, kes sai ka meie lapse nabanööri läbi lõigata.

Ka nüüd 3 kuu jooksul pärast sünnitust, olen Elianaga ühendust võtnud. Ta on mulle nagu sõbranna, kes iialgi ei kritiseeri ega mõista hukka minu valikuid. Naistena võiksime rohkem üksteise jaoks olemas olla nagu Eliana (tulevaste) emade jaoks on. Toetada ja väestada üksteist. Aitäh Sulle, Eliana!

K. T. ja A.