07 veebr. Pisikese I. sünd
Meie pisike tütar sündis 2019. septembrikuus, 41+1 rasedusnädalal, igati terve ja kaunina. Tema sünniks olin valmistunud põhjalikult, olles füüsiliselt võimalikult aktiivne, käies regulaarselt rasedate joogas, läbides mehega koos hüpnosünnituse kursuse ja kaasates nii ettevalmistusse kui ka sünnituse juurde doulana Eliana.
Sünnitus hakkas pihta juba tublisti enne seda, kui beebi sündis – lausa pea kolm päeva varem algasid varahommikul õrnad tuhud, mis kestsid ühtlaselt kogu päeva, kuni õhtul veidi võimendusid. Öösel kutsusime Eliana meie juurde koju ja tuhutasin ebaregulaarselt hommikuni, kui tuhud üllatuslikult vaibusid. Lõuna paiku käisime kolmekesi ITK-s kontrollimas – avatust oli 3 cm. Otsustasime minna koju tagasi, kuniks tuhud jälle hoogu võtavad ja regulaarsemaks muutuvad. Selgus aga, et lausa järgmise päeva õhtuni saime mehega kodus rahulikult puhata, öösel magada ja päevalgi veidi tukkuda. Õrnad tuhud käisid pikkade vahedega kogu selle aja ning Eliana oli telefoni teel pidevalt meie jaoks olemas, et meid nõustada, toetada ja vajadusel kohale sõita. Õhtul võttis sünnitustegevus jälle hoogu ja Eliana tuligi uuesti meie juurde. Kuna soovisime enne sünnitusmajja minekut võimalikult kaua kodus olla, siis Eliana rahustavast toetusest ja kohalolust oli väga-väga palju abi. Kuna sündimas oli meie esimene laps, siis oleksime kogemuse puudumise tõttu tõenäoliselt läinud haiglasse igaks juhuks juba palju varem ja kõik võinuks minna hoopis teisiti – kodune keskkond aitas täielikumalt sünnitusprotsessile keskenduda. ITK-sse läksime lõpuks öösel kella kolme paiku, olles kodus juba tõsist eeltööd teinud. Avatus oli selleks hetkeks 6 cm, kuigi tundus, et võinuks olla rohkem, sest kodust hakkasime tulema kohe, kui mul esimene pressitunne tekkis. Andsime oma sünnitusplaani üle ja saime vanniga sünnitustoa. Käisin küll mitu korda duši all, aga vanni lõpuks ei jõudnudki. Nelja tunni pärast oli avatus tõusnud vaid 7 cm-ni ja veed ei olnud ikka veel avanenud. Ämmaemanda soovitus sel hetkel veed avada tundus ja oli igati mõistlik, sest sellise tempoga ei oleks ma enam pikalt jaksanud. Vete avamine aitas ja peagi oli täisavatus käes. Kuna pressitunne oli mul aga tekkinud juba kaua enne täisavatust, siis olin sinnamaani pidanud seda tagasi hoidma ning olin presside ülehingamises juba väga osavaks saanud ja keeruline oli järsku “ümber õppida” nendega kaasa pressima. Tasapisi hakkasid ka pressid ise vaibuma ja nende n-ö tagasikutsumiseks nõustusin oksüdotsiinitilkadega. See toimis ning mind suunati pool-külili asendisse hinge kinni hoides pressima. Väidetavalt näitas beebi südametöö, et muud asendid talle ei sobinud. Seetõttu oli juba paigaldatud ka skalpelektrood ning lisaks tühjendati mu põis, et beebi väljumist lihtsustada ja kiirendada. Hüpnosünnituse koolituse läbinuna olin lootnud, et saan presside ajaks ise asendi valida ja beebi J-hingamisega lihtsalt “välja hingata”, aga olin samas valmistanud ennast ette võimaluseks, et reaalselt võib kõik minna täitsa teistmoodi, seega õnneks ei olnud ma kurb ega pettunud asjade sellises käigus. Selleks hetkeks oli sünnitus kestnud juba nii kaua, et ka minu jaoks oli olulisim saada beebi lõpuks võimalikult ohutult välja ning iga otsus arstide ettepanekutega nõustuda sai tehtud teadlikult. Pärast pikka pressimist selgus, et ka lahkliha ei taha ei venida ega rebeneda, mistõttu tehti viimase abinõuna lahklihalõige ning kohe pärast seda vupsaski meie armas beebi välja ja sai minu kõhule. Kui beebi oli lõpuks käes, olid kõik raskused hetkega ununenud ning olin õnnelik ja tänulik, et ta turvaliselt ja tervena enda juurde sain.
Kokkuvõttes sain sünnituse, mida poleks kuidagi osanud ette kujutada, isegi hoolimata põhjalikust ettevalmistusest. Pärast kuulsin, et nii pikale veninud sünnitused kipuvad enamasti lõppema keisrilõikega, sest naised on lõpuks juba liiga väsinud, et ise sünnitada. Seda tänulikum olen, et minul õnnestus kõigest hoolimata oma beebi loomulikul teel siia ilma tuua. Hingamisele keskendumine on sünnitusel suurim tugi, mida naine ise endale pakkuda saab – seda tõesti tasub harjutada erinevates olukordades kogu raseduse aja. Lisaks hüpnosünnituse kursusele ja rasedate joogale, mis aitasid mul valmistuda hästi hingama, energiat säästma ja edukalt vastu pidama, olen südamest õnnelik, et meie ellu sattus doula Eliana. Tänu Elianale, kes pakkus väga suurt tuge nii minule kui ka mu mehele, tundsin, et mul on sünnituseks täiuslik „meeskond“ ja sain kogu protsessis olla võimalikult stressivaba, keskendumaks üksnes sünnitamise ürgse vooluga kaasakulgemisele. Eliana on nakatavalt positiivne, laia silmaringiga, kindlustunnet sisendav ning ta teeb oma tööd südamega – kõik, mida meie pere selle erakordse sündmuse juures enim vajaski.